Tööratta tööpõhimõte seisneb peamiselt selle enda kiire pöörlemise kasutamises mootori poolt tarnitava mehaanilise energia ülekandmiseks gaasile või vedelikule. Kui tiivik pöörleb, panevad labad ümbritseva vedeliku liikuma, andes sellele kiiruse. Tsentrifugaalseadmetes siseneb vedelik tavaliselt tiiviku keskele ja liigub tiiviku pöörlemisel väljapoole; selle protsessi käigus toimuvad muutused kiiruses ja rõhus, mis hõlbustab gaasi või vedeliku transporti.
Labade kuju ja paigutus mõjutavad otseselt tiiviku jõudlust. Pöörlemisel avaldavad labad vedelikule jõudu, suunates selle voolu vastavalt konstruktsiooni spetsifikatsioonidele. Terade erinevad nurgad ja konstruktsioonikonfiguratsioonid põhjustavad erineva voolukiiruse ja rõhu karakteristikud; järelikult tuleb tiiviku projekteerimisel kindlaks määrata sellised parameetrid nagu labade arv, kõverus, laba nurk ja tiiviku läbimõõt, lähtudes tegelikest töötingimustest, et tagada vedeliku sujuv läbipääs.
Võttes näiteks ventilaatori: kui mootor paneb tiiviku suurel kiirusel pöörlema, siseneb õhk keskele, saab labadelt energiat ja liigub väljapoole. Seejärel tühjendatakse see läbi spiraalkesta või muude voolukanalite, luues pideva õhuvoolu. Veepumba tiiviku töö on sarnane, kuigi transporditav keskkond on pigem vedelik kui õhk. Pideva pöörlemise kaudu annab tiivik järjepidevalt söötmele energiat, võimaldades seadmetel täita selliseid ülesandeid nagu transport, survestamine või tsirkulatsioon.
Tööratta tegelik töötõhusus sõltub ka sellistest teguritest nagu selle konstruktsioon, pöörlemiskiirus, voolukanali konfiguratsioon ja valmistamise täpsus. Laba halb konstruktsioon või märkimisväärne dünaamiline tasakaalustamatus tiivikus võib põhjustada selliseid probleeme nagu energiakadu, suurenenud vibratsioon ja kõrgenenud müratase. Seetõttu on mõõtmete täpsuse, lõiketera geomeetria ja üldise tasakaalu range kontroll tootmise ja töötamise ajal hädavajalik, et tagada seadme pikaajaline ja stabiilne jõudlus.
